Vaadates seda interjöri, meenub mulle üks üsna vaimukas sõit nendel samadel istmetel, selle sama Starliner'iga. 2009. aasta sügisel sai õhtul Tallinnast Võrru sõidetud ja terve päev oli vihma kallanud ja kallas ka kogu sõidu vältel. Istusin tagantpoolt neljandas reas, selle pildi järgi vaskaut kätt ja aknapool. Sõidu käigus märkasin, et mu kõrval istmele tilgub laest vett peale. Aga no mis seal ikka, mina seal ju istuma ei pidanud ja seega polnud hullu midagi. Kui buss Tartus peatuse tegi ja seisma jäi, lõppes ka laest tilkumine. Tartus aga tuli buss tudengeid täis ja üks neiu istus minu kõrvale. Huvitaval kombel oli bussijuht isegi seisjaid nõus peale võtma. Kui me tagasi maanteele jõudsime, hakkas laest taas vett tilkuma ja seekord otse ilusale neiule pähe ja kraevahele. Isegi päris naljakas oli seda vaadata. Aga kaua sa ikka vahid ja irvitad. Pakkusin talle, et vahetame kohad ära, et mulle ei tee vesi liiga. Lõpuks, kui kõik tudengid Kanepis maha läksid, siis neiu küsis mu nime ja lubas siis sõpradega minu terviseks õhtul võtta. Mina pääsesin aga tilkuva "veekraani" alt taas kuivale toolile. Vot selline lugu.
Ei, ütlesin küll Võrus ikka, kuidas siis muidu. Ega tal ei oleks väga võimalik seda teada saada ise ju muidu. Väga sõbralik bussijuht oli, tänas mind veel. Ennist üritasin teiega jagada seda loo huvitavamat poolt lihtsalt, seetõttu jäi see ka mainimata.